neljapäev, 17. august 2017

Heleroosa unistus


Taas kord roosa. Ja mitte kampsuni omaniku soovil, vaid kuduja tahtel. 
Tundus, et just selline kampsun peaks olema roosa ja ainult roosa. Iseküsimus on, et milline roosa, aga kevadel kui selle lõnga ostsin, siis igasugust roosat enam polnudki. Oli ja on vist moevärv ja tegelikult sobib paljudele.




Otsisin seda roosat siis maa alt ja maa pealt, kammisin läbi kõiksugu poed ja poekesed. Kuna ma kindlalt tahtsin mingit puuvilla ja bambuse segu, mis on just täpselt paraja jämedusega st. umbes 50g = 100m, siis ega see otsimine nii lihtne polnudki. Lõpuks leidsin sobiliku Novita poest - Cotton bamboo ja sealtki sellel hetkel viimased 6 tokki, mille muidugi telefoni teel kohe kinni panin. Kuduma hakates muidugi pabistasin, et kas jätkub, aga puuvillaga lõng on teatavasti suht raske nii, et kudum venib parajalt. Ja kogu 300 gr ära ei kulunudki. Ainuke häda kudumisel on lõnga lauge keerd, kuid tänu sellele on ta ka imeliselt pehme.









Nagu eelmisest lõigust selgub, tegin asjaga algust juba kevadel, kuid nüüd on sügis peaaegu käes. Õudselt kaua läks. Eks ta enamuse ajast seisiski peaaegu valminult mul kusagil kotis, sest mida ma ei saanud ilusti istuma, see oli kaelus. Ja kuna ohvrit ka iga kell käepärast võtta polnud, siis nii oligi, et meisterdasin mingeid minu jaoks lihtsamaid asju kui see kaelus.
















Asi muidugi selles, et ega ma neid raglaane eriti kudunud ei ole. Kokkuvõtete süsteemi suutsin ise mingi valemi abil leiutada (nagu me teame, siis kudujad peavad olema ka head arvutajad), aga kaelus lihtsalt ei tulnud ilus ja kõik. No ja sellist omaette olemise päeva ka ei olnud. Eks kudujad teavad, et kui midagi ümber on vaja teha, siis peab olema ikka aega, et uuesti samu vigu mitte korrata. Lihtsamalt öeldes peab vigasest asjast pilt silme ees olema kui viga parandama hakata, nii on vähemalt minul.














Siis koitiski see päev, kus ma kõik muud mõnusamad kudumised pidin silme eest ära peitma ja asuma roosa kampsuni kallale, sest muidu oleks võinud tekkida oht, et varsti omanikule see selga enam ei mahugi.
No ja täna, kui klient külas oli, siis proovisin selga ja voilaa!!! täitsa tip-top, isegi poleks uskunud, et nii lihtsalt läks. 
























Siis nööbid, ainult 2 tükki, aga õmblesin neid 3 korda - mõlemat 3 korda! Kampsun venis ja nööbid olid suured ja lõng keerdus lahti jne. See nööbi õmblemine ei tule mul peaaegu kunagi esimesel korral nii nagu ma sooviksin. On veel arenguruumi ja peaks vist kursustele minema.
Kampsuni kehaosa kudusin ühes tükis koos liistudega, kokkuvõtted külgedel. Varrukad ringselt, kasvatused olematu õmbluse kohal. Siis kõik ühele vardale, edasi-tagasi kududes ja kahandades nagu raglaan ikka ja lõpuks kaelus.
Pildistamine läks ludinal, õnnelik omanik ise võttis poose. 











reede, 24. märts 2017

"Kodukuub"...

... ehk tegelikult ikka hommikumantel, kuigi kantud saab seda ka õhtul. Eelmine, õmmeldud Hommikumantel, hakkas oma värskust kaotama ja seekord otsustasin kudumise kasuks, sest mida muud üks kudumissõltlane teha soovib kui kududa, ikka kududa. Tundus selline rahulik ja kestev protsess ja  oligi, ikka väga kestev. 


Lõngad ostsin juba eelmise aasta suvel, oli vist selline mitte 5+ suvi ja ehk lootsin siis algust teha. Materjali ostmisel oli mitu kriteeriumit - mitte väga paks, et ei tuleks selline mitme kilone raudrüü, kindlasti puuvillane ja merseriseerimata, seda just pehmuse pärast. 
Alguses mõtlesin ka ühevärvilise lõnga peale, aga teades, et selle hõlstiga viibin ma ka ka hommikusöögilauas, siis järele mõeldes tundus see ikka väga ebapraktiline. Ega ma nüüd väga suur mäkerdaja ka ole, aga ikkagi... 


Visioon oli peas valmis. Lilled alla äärde, külgedele ja seljale.
Nagu pildilt näha, kudusin jälle kõik ühes tükis ja kiirelt see kudumine ei läinud, ikkagi peaaegu 350 silmust ja kõigest 2,5mm vardad. Aga tööprooviga tegin enda elu lihtsamaks ja ei pidanud algust mitte ühtegi korda harutama. Vot see on tase st. et ei pidanud harutama.


Kahjuks ei saanud seda hommikumantlit üleni pitsilist kududa, sest siis oleks tema kandmine eeldanud, et selle all on kogu aeg veel mingi riietus. Sestap muster siis külgedel...


 ... ja seljal.


Muster topeltpiibelehekiri raamatust "Haapsalu sall". Olen sealt ühe motiivi rivvi pannud ja mulle tunduvad need nagu tulbid. Ise kutsungi seda tulbikirjaks.
Kohe ma seda kandma ei saanud hakata, sest puudus vöö ja sellist igavat asja ma diivani peal istudes ei olnud nõus kuduma. Tuli oodata pikemat autosõitu ja isegi distantsil Tallinn - Pühajärve -Tallinn ei jõudnud ma seda päris valmis, mingi 20 cm jäi ikkagi kodus kudumiseks. Aga sellel ajal oli võimalus uue asjaga harjuda, mul polnud ju ennem sellist kootud hommikumantlit olnud.
Tänaseks võin öelda, et tasus kudumist - mõnus, soe ja pehme, parem kui kangast õmmeldud.
Lõnga kulus 650gr ja vardad 2,5mm.






kolmapäev, 8. märts 2017

On sünnipäev tore päev, tore päev...

Nagu ikka, peab sünnipäevale minnes olema kaasas miski üllatus. Mina olen selline inimene, kes mõtleb viimse võimaliku hetkeni, sest iial ei või teada, millal saabub mõtetest parim. Ja tõenäoliselt ei saa minust kunagi inimest, kes Jaanipäeval mõtleb jõulukinkidele. Mul lihtsalt ei tule kunagi suvel sellist jõulutunnet ja villaste asjade isu isegi kui külm on. 
Aga hakkas lähenema lapselapse sünnipäev. Tema onu, st. minu poeg, teadis juba kuid tagasi, mida tema oma ema-isa teenitud rahaga õetütrele kingib. Seevastu ootasin mina veel viimse hetkeni seda parimat mõtet. No siis tuli mõte, aga esialgu lõin põnnama, sest olen taolised lipurivid oma poja sünnipäevaks teinud ja ikka pusisin. Mitte õmblemisega, aga mõõtude ja värvidega. Kahjuks ei leidnud ma millegi pärast ühtegi pilti sellest lippudega õue sünnipäevast. Aga kui leian, panen needki siia üles. 
Tookord tegin lipud ühekordsest, mitte hargnevast spetsiaalsest kangast ja tavaliste kääridega välja lõikamine võttis oma jagu aega, et kõik nurgad ikka korrektsed tuleksid. Õmblemine oli lihtne. 
aga samasugust lipurivi ma teha ei tahtnud, siis oleks võinud juba selle eelmise toa kaunistamiseks välja laenata.


Nagu näha, õmblesin seekord lipud kahekordsest kangast ja ega see palju kauem aega ei võtnudki. Eriti tore on see, et üks kangas on pärit minu lapsepõlveaegsest kleidist ja teine ühe 30 aasta taguse voodikatte õmblemisest järele jäänud tükkidest. Aga kolm kangajuppi ostsin ikkagi juurde, sest värvid pidid sobima. Selle koha pealt olen ma eriti tundlik.
Kandipaela ostsin loomulikult ka. Seda õudust ma küll ise poleks teinud.
Aga kokku klapitamine läks ruttu ja seda sellepärast, et olin KÕIK EELMISEL KORRAL ÜLES KIRJUTANUD! Olen juba aastaid tagasi taibanud, et kui tegeled peaaegu iga päev millegi loomisega, siis mõned asjad on ikka hea üles märkide, sest asi pole meeles pidamises, vaid selles, et kõik hakkab omavahel põimuma ja segi minema.

Lipurivisid valmis kaks, mõlemal 35 lippu ja pikkust koos otstega veidi üle 7 meetri.
Pildid on sellised vähe kummalised, sest oma kodus ei leidnud ma ühtegi tühja seina ega ka torusid kuhu neid oleks saanud riputada.
Tore on see, et ka nädalaid peale sünnipäeva kaunistavad need lipurivid lapselapse elamist!

esmaspäev, 6. märts 2017

Kevad tuleb

 Ennem
Pool päeva hiljem

reede, 3. märts 2017

Vahukommiroosa kampsun

Iga kord kui kirjutama asun on kõik head mõtted kui peast pühitud. Vist istun alati valel ajal asja kallale. 
Aga selline ta on, järgmine kampsik. Lõngad -  kokku kootud Dropsi Lace ja  Brushed Alpaca Silk.


Seekord läks päris kaua mõtlemisest valmis kampsunini. Visioon tuli kohe, aga paigutus ja täpne silmuste arv vajas  mõtlemist ja arvutamist. Kuna sellist karvast lõnga on päris vastik harutada, siis pidi kõik enam-vähem kindla peale minema ja ka välja tulema. Kui ma tavaliselt väldin ja välistan küljeõmblused, siis seekord kudusin kõik tükid eraldi, sest siis on laiuste ja pikkuste arvutamine lihtsam.
Ja sellisel juhul alustan alati seljaosast. Selle järgi on hiljem silmuste ja ridade arvutamine  ja mustri paigutamine tunduvalt lihtsam. Ka varrukad kudusin seekord eraldi, aga ikkagi ringiratast ilma õmbluseta ja õmblesin külge tikkpistega.





Mustri võtsin Haapsalu salli raamatust - nimeks "väike pajulehekiri".


Kampsuni omanik soovis just sellist pitsilist kude kahele poole ja seda polnud vaja kaua otsida.


Mulle meeldib haapsalu salli musterid oma kudumites kasutada, olen neid vahete-vahel veidi ümber disaininud, aga enamasti sobivad raamatus olevad väga hästi. Võiksin ju ka haapsalu salle või muid salle nende mustrite järgi kududa, aga praeguseks tundub, et see teema on minu jaoks ennast ammendanud. On neid kootud juba omajagu ja uued mõtted kipuvad vägisi pähe, mida kõike tahaks veel katsetada ja proovida.


Kampsun istus omaniku seljas kui valatud. Tundub, et olen omandanud kunsti "silma järgi mõõtmine".

kolmapäev, 21. detsember 2016

Taas kord kampsunid kaksikutele ...

Kaks ühesugust kampsunit. Mõnes mõttes lihtne, sest teine ju samasugune, aga kui üks läheb viltu, siis ju teine ka. Olen muidugi ka suur kahtleja, sest eks nii mõnigi kord on juhtunud, et üles harutatud mõte on parem kui sellele järgnenud. Vahete vahel koongi mitu algust, siis hea võrrelda. Ja eks see kahtlemine painabki rohkem neid, kes püüavad ise kõik välja nuputada.
Kui lõngad  laste emmega välja valitud ja ostetud, siis tundus taas kord, et egas midagi, vardad kätte, proovilapp  - õigem oleks muidugi öelda tööproov, nagu ma koolis räägin- valmis, veidi mõõtmist ja kuduma.

























Algselt tahtsin kududa lihtsalt palmikud ja rombid, aga need rombid tundusid kuidagi tühjad olema ja nuppe, mis teadupärast palju lõnga võtavad sinna rombidesse ma ei riskeerinud teha. Kartsin, et materjal lõppeb ennem kui kampsunid valmis saavad.
Ette ruttavalt võin öelda, et tegelikult jäi lõnga isegi üle.  Poes müüja muidugi hirmutas, et kampsinit te 300gr küll kootud ei saa, kuigi eelmised kampsunid samadele lastele, küll mitu numbrit väiksemad, võtsid lõnga vaid 150gr. Poes peaksin ikka enesekindlam olema, sest kuidagi mõttetu tundub väga suure varuga materjali omale ladustamiseks osta.
Nii ma siis ise kogemata sellise mustri leiutasingi. Loodetavasti pole keegi juba patenti võtnud, siis tuleb muidugist suur jama.


Kuduma hakates selgus, et olin juba jõudnud eelmise palmikutega kampsuni projekti unustada. Et arvuta ja arvuta ja paiguta ja paiguta. 
Seekord valisin endale uue tee. Joonistasin lõike paberile ja sinna peale proovilapilt võetud mõõtude järgi palmikud ja need rombid. Ja isegi sooniku joonistasin, sest kõik peab vinks vonks jooksma, et ikka ilus oleks vaadata. Muidugi ei joonistanud ma tervet mustrit, aga põhiline mõtlemise koht on see, et alumisest servast algav muster ikka tervelt õlani jõuaks. 


Suurim mure minu jaoks palmikute kudumisel on kõik keerud õigele poole keerata. Seetõttu tuleb päris tihti kogu töö üle kontrollida, et pärast ei oleks nutmist. On ka minul juhtunud, et suures kudumise tuhinas eksin ja see harutamine võib siis väga valus olla.
Nööbid õunapuust, Mardilaadalt, taas kord hea leid. 

teisipäev, 20. detsember 2016

Varraste kodu

Kaua kavandatud ehk kaua tehtud kaunikene...
Õige on, et oleks ma selle asjanduse 10 aastat tagasi teinud, siis oleks see kindlasti hulga väiksem ja peaksin juba uue ja suurema peale mõtlema. Aga samas oleks pool sellest 10-st aastast tunduvalt lihtsam, kui mitte kogu aeg oma vardaid taga otsida ja üle mõõta. Teadupärast enamustel sukavarrastel mõõte peal ei ole või kuluvad need suure kudumisega ikka ära. 


Mõte sellisest kotist on mu peas tärganud igal sügisel taas ja taas, sest õpilased koolis alustavad just sügisel endale enam-vähem sarnase mõttega käsitöötarvikute koti õmblemist. Ja mina olen kadedusest lõhkemas. 
Sellel sügisel otsustasin siis lõpuks oma soovi ise täide viia, sest kes see ikka kõige paremini teab, milline üks minule vajalik asi võiks välja näha. Mul on ikka midagi ideaalset või vähemalt sellele lähedast vaja.


Alustasin ikka  kavandist, sest mulle see plaani pidamine ja kavandamine meeldib. Siis mõne päeva seedisin ja otsisin materjali kokku. 
Mingeid hulle tagavarasid ma juba ammu endale ei hangi, aga vanadest varudest leidsin paraja jupi sellist tugevamat, ilmselt eelmisest sajandist pärit kangast, mis oligi väga sobilik, et varraste teravad otsad kohe riidest läbi ei tikuks. Kanti ma ise ei teinud vaid ostsin, see tundus seekord lihtsam variant. Kartsin, et mu tuhin ja vaba aeg saavad ennem lihtsalt otsa, kui asi valmis saab.




Siis asusin õmblema. Kõik läks plaanipäraselt kuni ümber ringi kandi õmblemiseni.  Nimelt selgus, et masin sellist massi paksu kangast ja kanti ikka ilusasti ei õmble ja seetõttu tegin kandi pööramise õmbluse käsitsi. Seda ma muidugi ette näha ei osanud ja selle peale läks nii aega kui ka päris palju jõudu, sest kandi kangas oli millegiga töödeldud ja nõel läbis seda väga vaevaliselt. Eks ka õmblusmasin tundis selle ära ja sellepärast ei tahtnudki õmmelda.  
Kõiki sukavardaid seal taskutes ei olegi, osasid ma enam üldse ei kasuta ja mõned on muidugi ka mitmesuguste pooleli olevate kudumite sees.



Sidumiseks tegin kandipaelast paela, mille õmblesin serva vahele kinni. Algselt planeerisin krõpsude õmblemist, aga neile õige koha leidmine tundus päris  hullu ettevõtmisena, sest seda oleks ju tulnud teha enne poolte kokku õmblemist ja serva kantimist.


Isegi püsti püsib.
M.O.T.T. Kõik on kättevõtmise asi.