Jõulusokk

Oli kord üks ilus punane kampsik sik-sakkide, palmikute ja nuppudega. Aga kandmiseks ta eriti ei sobinud, sest talle meeldis torkida. Lõppude lõpuks sai tema vaatamisest ja hoiustamisest villand ning ta harutati üles.

Teisel ringil on lõng kootud juba kaheks vestiks ja sääristeks, aga kotitäis kerasid on veel alles.

Otsustasin siis nendest ühe jõulusoki valmis meisterdada. Mõeldud - tehtud.

Lõng on Novita Superwash (on kuri kahtlus, et sellist nad enam kindlasti ei tooda), kulu 90 grammi ja vardad nr.3. Kudumisel tegin paar mittetraditsioonilist võtet, et muster kulgeks ilma silmaga nähtavate jõnksudeta.

Arvan, et üllatusteks toomiseks sobib ikka ja ehk tuleval aastal jõuab neid veel kududa.

Hugo kampsik

Jälle kampsiku pilt ilma omanikuta.
See on see aknalaual oma aega oodanud lõng, mis nüüdseks kampsuniks kootud ja tõenäoliselt juba omanikul seljas. Oranz (väike trükiviga) ja pruun värv olid emme sooviks, muu vaatasin ise kõrvale. Üldiselt hakkab meie lõngapoodide värvivalik üsna kesiseks muutuma. See värv, mida alles oli, võib järgmisel nädalal kui mitte päeval, juba otsas olla ja juurde enam ei tule. Kurb lugu.
Kampsik kootud Schachenmayri Extra Merino lõngast, mida kulus 170 grammi. Vardad nr.4. Kudumisskeem on ikka seesama, mis hoiab vormi ja venib koos lapsega. Kahjuks mitte lõputult.

Mina ja vardad või vardad ja mina

Üht teist projekti ellu viies ja tuulates oma pere põhjatutes arhiivides, leidsin sellise pildi. Ausalt öeldes olin seda ju kunagi näinud, aga muidugi ammu ära unustanud.
See on päris kindlasti minu kudumistee algusaastatest, aga täpsema aastaarvu pean vist pliiatsist välja imema või otsima veel pilte ja ennast siis võrdlema. Aga see jääb edaspidiseks. Igastahes on see pildistatud väga ammu...

See on see uuesti kootud äärepits sinisele vesiroosi rätikule.
Asi lihtsalt selles, et kudusin sama mustrit, ainult et tagasiread paremalt poolt vaadatuna pahempidises koes st. kogu muster ripskoes. Loodetavasti hoiab paremini vormi.

Ekke kampsik

Enam- vähem samasugune ja samade värvidega nagu varemgi kootud, nii oli emme soov. Juurde lisatud vaid pikkust ja laiust.
Lõngaks Cervinia Mambo, vardad nr.5, materjali kulu laias laastus 300 gr.
Õnneks on saabunud just sobiv talveilm paksude kampsikute kandmiseks ja loodetavasti tulevad varsti ka pildid värske omanikuga.

Kaks sammu edasi, üks tagasi

Lubasin siin suure suuga portsu asjade valmimist, aga tundub, et kõik ei lähe nii kiirelt kui plaanitud. Poolikuid asju ma presenteerida ei taha, need kipuvadki siis poolikuks jääma või saavad hoopis vägisi lõpetatud. Olen vist ikka veidi ebausklik.
Aga pooleli on kaks salli, mis ootavad äärepitsi, siis üks triibukampsik ja üks vest. Ühe kampsiku lõng seisab puutumatult aknalaual ja ootab vardaid. Õnneks pleekimist karta ei ole, tundub et ma varsti ei tee üldse ööl ja päeval vahet.
Kõige lõpuks otsustasin ühe salli äärepitsi uuesti kududa. See muidugi ei ole kõige meeldivam asi, aga loodan, et lõpptulemus saab parem ja siis saan selle salli ära kinkida. Talv ju tulekul...
Ja tundub, et Mardilaada stress hakkab pisitasa üle minema. Mul on see stress sellest, et ma sellel aastal lihtsalt ei käinud seal. Aga võib-olla oleks pidanud. Tundub, et sellest rahvuslusest hakkab minu mõõt täis saama. Minul, kes ma seda rahvuslikku õppisin mitu aastat... Siis oli see harvaesinev ja eriline. Nüüd kõik kohad täis, ainult pabermähkmed on veel ilma triipude ja lilledeta. Mustrid, mis siis ei kutsunud kelleski esile erilisi hurraa hüüdeid, on nüüd viinud kõik pöördesse. Aga noh, see selleks...
Hakkan vist liiga teravaks minema.

Kui on meri hülgehall...

Kampsik väimehele. Selline ta siis on. Lumi tulnud ja pildid tehtud. Lisan selle pildi eelmisele jutule lihtsalt juurde.

Esialgu paremat pilti pole, aga panen siis selle näitamiseks, enne kui asi päris hapuks läheb. Kampsik ise valmis juba paar nädalat tagasi, kuid meie lühike päev teeb pildistamisest tõsise katsumuse ja kui sinna lisada veel nädalavahetuse sompus ja pimedad ilmad, tundub et tuleb oodata lume tulekut.

Seekord olin sunnitud miksima erinevaid lõngu, sest üheks värviks tundus kõige sobivam olevat just selline särav sinine - Titan Wooli Winner. Aga kõiki lõngu ma selliseid võtta ei saanud, sest seda marki meriino hakkab kohe kindlasti torkima. Enam ei viitsi katsetadagi. Helehall ja valge on Cervinia Super Tajmahal - tõesti super ning tumehall Filati MeRiKash.

Kokku kulus neid umbes 620 gr. Vardad 4,5.

Muud ei oskagi lisada. Jääme uusi pilte ootama.

Randmesoojendajad

Endale kudusin sellised randmesoojendajad. Lõngaks jälle Cervinia Merino, kulu 60 grammi ja vardad nr.3.
Välja kukkusid sellised, nagu ette kujutasin. Eks järgmistega saab teha uusi katsetusi ja panna veidi vinti juurde. Tavaliselt tahaks muidugi juba töö käigus midagi muuta või uut proovida. Aga olen aru saanud, et selle harutamise ja muuutmise asemel võib värskeid ideid rakendada juba uute asjade peal.




Pildistada on musti esemeid praegusel aastaajal ikka päris keeruline, vähemalt minu jaoks. Sest siis kui kõik muu paigas on päevavalgus, kui kõige olulisem asi, lihtsalt otsa saanud.
Seepärast ka selline ühe käe pilt, teine käsi hoidis fotokat. Aga vähemalt on näha, et käeseljale olen ikka mustri ka nikerdanud - see on pajulehekiri. Just selline sirge ja raamistatud, nagu minu arvates sinna sobis.