Valgeõieline beebitekk

Järjekordne beebitekk. Tundub, et Eestimaal ikkagi pole beebidest puudus.
Selle teki kudusin ühele uuele meie suguvõsa augustikuu tüdrukule.

Lõngaks - eriti tähtis - Drops Baby Merino. Mõnus, pehme, just sobiv beebidele. Olen sellest ikka ja jälle just kõige väiksematele kudunud. 

Mõõdud peale venitamist umbes täpselt 80x80cm. Vardad seekord 4, 4,5 ja 5,5mm. Kudusin ikka Haapsalu salli võtteid silmas pidades, vaid pitsi kudusin kohe külge. Minu isikliku praktika käigus on selgunud, et jämedama lõnga puhul ei õigusta äärepitsi külgeõmblemine ennast kohe sugugi. Lihtsalt ei jää ilus, vähemalt minu silmaga vaadates.

Seekord tegin kudumisel ka ühe tõsise möödapaneku. Millegipärast tundus, et ei tahaks seekord keskosa serva mingeid ripsiridu, nagu tavaliselt Haapsalu sall ette näeb ja see maksis ennast kätte. Kudusin seda tekki ikka 2 korda, esimese valmis teki harutasin täitsa rahuliku südamega üles, sest tulemus ei olnud nagu tavaliselt. Keskosa tahab vormis püsimiseks ikkagi mingit raami.

ÄRGE SEDA KODUS ISE JÄRGI PROOVIGE!

Keskosa muster "vanast"  silmuskudumise raamatust. Mulle kohe meeldivad need lilled. Salli kudumiseks tundub see muster mulle liiga tihe, aga ühe teki jaoks just parasjagu õhuline.  Eks näis, võib-olla proovin kunagi need lilled ka mõne salli sisse kududa.  

Äärepitsi tegin seekord lainelise. Mulle isiklikult tundub, et selline teravatipuliste sakkideta variant on hiljem mugavam, ei pea peale pesemist tingimata venitama. Ja tundub ikka liiga palju nõutud, et keegi peaks ühe kingiga edaspidi nii palju mässama. 

Pildid on tehtud meie pere salarannas. Tegelikult oligi see päev täis pildistamist ja päikest. 

Bullerby voodikate

Vastu kevadet pühendasin ühe tubli kuu heegeldamisele. No ja ega ma väga kõva heegeldaja ei ole ka. Seekord sai asi alguse kahest oma aja ära elanud särgist, mis olid kootud puuvillasest Capri lõngast. Üks neist  laimiroheline ja teine fuksiaroosa. Harutasin nad üles, sest olin nende tõstmisest ühelt kapi riiulilt teisele juba üsna tüdinenud. Ühe sõnaga  - nad olid ees. Eks ma olin neid vaadates iga kord mõelnud, et mida uut võiks neist teha. Lõnga polnud ju palju, üks kaalus vaid 250gr. 

Siis tuligi selline pikaajaline projekt pähe - et kui midagi muud teha pole, siis heegeldan muudkui neid lappe. Aga läks nagu alati. Ega ennem rahu ei saa, kui tervik silme ees terendab.

Mustrid võtsin raamatust "200 heegeldatud ruutu".

Lapid valisin lootuses, et ma vähemalt fuksiaroosat ega laimirohelist juurde ostma ei pea, aga siiski ühe rohelise toki pidin veel hankima. Ja peale selle muidugi valget ja kollast ja heleroosat ja veel ühte rohelist. Igastahes käisin kord nädalas varusid täiendamas. Kokku liites kulus lõnga umbes 1600gr, veidi jäi muidugi järgi ka, aga õnneks mitte mingeid uusi suuri kuhjasid. Kokku heegeldasin 117 ruutu 3 variandis. Eks mustrite valimisel olid orientiiriks ikka olemas olevad lõngad.
Voodikatte mõõdud tulid 170x 120cm.

Ruutude kokku panemisel eelistasin pealt poolt kokku heegeldamist ja ega ma midagi paremat leiutada ei oleks osanud. Heegeldasin valge ruudu poolt neli värvilist ruutu külgepidi valge ruudu külge. Minu meelest jäi väga korrektne.

Äärepitsi võtsin kuskilt raamatust, aga pidin selle siiski veidi ümber tegema.

Voodikatte õnnelik omanik on Adele. Voodi disain tema emalt  Hannalt.

Vahtralehekirja beebitekk

Seekord siis beebitekk. 

Selle tekiga läks kuidagi väga kiirelt. Reedel ostsin lõnga, mõned tunnid nuputasin ja arvutasin ja teisipäeval oligi valmis. Vahepeal muidugi kudusin. Aga kogu aeg ma ka vardaid ei klõbistanud, pühapäev oli ikka hingamise päev. 

Alguses, teades tähtaega, plaanisin kududa mingit lihtsamat mustrit. Aga tundes ennast, oleks vist ikka igavaks läinud. Võtsin siis seni proovimata, aga südames kripeldava mustri vahtralehtedega. No ja kui ma juba kuduma hakkasin, siis taganeda polnud kuhugi. Esimese mustrikorra järgi arvasin, et see ei jäägi mulle pähe. Pidin kogu aeg rida realt jälgima, kui kaugel olen. Aga oh imet, kui algus tehtud ja on mille järgi kududa, siis lõpuks suutsin ikka peast kududa.

Äärepitsi nikerdasin jälle külge. Arvutamine on küll keerulisem, kui eraldi kootuna, kuid kui kudumine on valmis, siis on kõik. Ei mingit õmblemist enam.
Ette öeldes seisab praegu valmis kootuna üks rätt, millele plaanisin äärepitsi külge õmmelda. Eks näis, kuidas läheb. Tõenäoliselt peab varuma palju aega ja arvestama väikese vererõhu tõusuga.

Lõng Drops Baby Merino, mida kulus 5 tokki. Vardad 4 ja 5,5mm. Tekk tuli mõõtudes 95x95cm, nii et igati sobiv suurus, nii arvan mina.

Loodan, et selle all magaval beebil on mõnusalt soe ja ilusad unenäod.

Talve lõpetamise lugu

Sain selle kampsuni siiski sellel hooajal veel valmis ja eks teda ole juba kandagi saadud. Ilm ju selline.

Õigem oleks küll öelda, et sain selle tegelikult üllatavalt ruttu valmis, kui mitte arvestada proovikudumisele kulunud aega. Kui muster oli paika loksunud, siis kudumine käis nii kähku, et vahepeal pidingi selle käest viskama, et mitte liialt hoogu sattuda ja midagi olulist kahe silma vahele jätta. Kudusin ju silma järgi ja omast peast.

Nii see kampsun mul lõpuks seisiski vist terve kuu, kere ja varrukad eraldi ning  õladki olid kokku õmblemata. Pean mainima, et ühe toki lõnga pidin kaeluse jaoks ikka juurde hankima ja selle toimetamine käest kätte võttis muidugi oma aja. Parajasti oli ka veidi kiirem moment ja ma ei tahtnud ennast meeleheitele viia, et kui õlad kokku õmmelda ja selga proovida, siis äkki midagi ikka pole nii nagu peab ...

Kui ma selle viimase lõngatoki lõpuks  kätte sain, siis muidugi õmblesin õlad kokku ja kudusin kaeluse ka valmis. Kudumise käigus proovisin modelli puudumise tõttu kampsunit endale selga ja see oli uskumatult mõnus ja pehme.

Aga kõige suurem probleem tekkis mul seekord hoopis varrukate külge õmblemisel. Olen viimasel ajal kõik varrukad kohe külge kudunud, aga seekord ei saanud seda mustri tõttu teha ja tegin nad siis eraldi valmis. Aga see viis, kuidas ma tavaliselt varrukaid külge õmblen, seekord ei toiminud. Pusisin ja pusisin, ikka ei jooksnud muster nii nagu ma tahtsin ning olin juba päris nõutu.  Ja ei tea kust, tuli mõte hoopis heegeldada varrukad külge. Mitte silmus silmusega kohakuti vaid nagu aassilmustega heegeldades. Pärast avastasin kuskilt raamatust ka selle võtte ja on muidugi täitsa kahju, et mitte varem, sest kindlasti olen ennegi sellise probleemiga kimpus olnud. Aga...see juhtub muidugi selle tõttu, et olen arvanud -  kõige lihtsam viis midagi omandada on diagonaalis lugeda. 

 Üks üllatus tabas mind veel.

Tavaliselt kastan oma meisterdused peale valmimist märjaks ja laotan ilusti kuuma kivi põrandale (see on minu poja sõnavarast) rätiku peale kuivama. Mingit auru ega triikrauda pole ma oma kudumitele juba paarkümmend aastat näidanud. Panin siis kampsuni vette, aga kuna ta oli ikka parajalt raske, siis kuhugi nõrguma ma teda tõsta ei saanud. Lootsin, et enamus veest niriseb kraanikausis välja. Nii muidugi ei juhtunud ja kui ma kampsuni sealt välja sikutasin ja põrandale laotasin, tundus see mulle ikka  3 numbrit suurem olevat. Sättisin siis seda kampsunit ikka kokkupoole ja eelmiste kampsunite mõõtudesse. Ega ikka väga hea tunne ei olnud. Kuna see kõik toimus vahetult enne magama minemist, kartsin et seekord mul und ei tulegi. Ennem märjaks kastmist oli ju näha, et veidi venitamist oleks vaid kasuks tulnud.
Ja nii see kampsun kuivas paar päeva seni, kui uuesti selga sai tõmmata ja oh imet, kuivanuna oli ta täpselt õiget mõõtu.
Olgu mainitud, et selle lõnga puhul on lubatud ka masinpesu, kuid see on muidugi veel proovimata. Terve kampsuniga ma masinale igastahes ei lähene. Selleks puhuks kudusin väikese proovilapi, mille esialgu siis läbi masindan ja  vaatan mis tast siis saab.

Pärast selle kampsuni proovimist tekkis mul vastupandamatu tahtmine ka endale midagi sellist valget ja pehmet kududa. Muidugi mitte nii paksu, sest tahaks kampsuni peale ikka veel midagi külma kaitseks tõmmata. Aga see on juba uus lugu...

Hommikumantel

 Vahelduseks lõputule kudumisele otsustasin veidi õmblemisega tegeleda.

Minu jaoks on meie laiuskraadi sügis ja talv on tegelikult piisavalt pimedad, et õmblemine üldse ära unustada ja suvi on jälle nii kiire aeg, et ei viitsi selle atribuutikaga jännata ja kahte masinat maale vedada. Järele jääbki ainult vara-vara kevad, kui valgust veidigi rohkem on. Ja ausalt öeldes olen oma elus ikka nii palju õmmelnud ja pidanud õmblema, et ainult väga suure vajaduse korral otsin kogu varustuse välja. Ja ega see käpuli maas juurdelõikus ka nüüd mingi mugav tegevus ei ole, eriti kui oled kunagi saanud toimetada ümber suure laua. Töö tempo on ikka hoopis teine. 

  

Niisiis nagu eelnevast jutust on selgunud, ilma erilise vajaduseta ma õmblema ei hakka.
See hommikumantli mõte on aga mul peas laagerdunud juba pikemat aega, sest eelmine hakkab pikkamööda kaotama oma algset välimust. Seekord tahtsin õmmelda ka veidi lühema variandi. Siiamaani aga ei leidnud sobivat kangast ja ega ma seda spetsiaalselt otsimas ka ei käinud. Aga aasta alguse astusin möödaminnes sisse Kangadžunglisse, kus ukse peal tervitas silt kõik  - 40%. Tegelikult oli mul päris kiire, aga nagu ikka, sinu asi jõuab ikka ise sinuni. Just mulle sobivad värvid ja muster ja mõnus puuvilla ja viskoosi segu. Plaanisin osta seda riiet umbkaudu 2 meetrit, aga kuna oli kanga lõpp ja servas olid mingid sisselõiked, siis sain peaaegu 1m pealekauba (ja hea oli).

Nüüd tuleb selline kriitilisem lõik.
Olen viimase poole aasta jooksul Kangadžnglist kaks korda riiet ostnud, mõlemal korral ikka rullist, mitte kusagilt jääkide kastist ja mõlemal korral olen saanud defektiga kanga. Suvel ostsin püksiriide, millel jooksis trükidefekt piki kangast, siis paigutasin lõiked ümber selle triibu ja sain hakkama. Seekord õnnestus saada  aukudega kangas ja oli hea, et ma sain seda plaanitust enam. Augud jooksid nimelt risti üle kanga ja ma paigutasin neid lõikeid sinna ikka päris hea paar tundi. Ausalt öeldes ei meenu mulle ühtegi  teist sellist juhust, et oleksin ostnud rulli pealt mingi defektiga kanga. Edaspidi olen muidugi väga ettevaatlik ja hakkan tõesti ise neid riidejuppe poes korralikult üle kaema, sest ega süüdistada pole ka kedagi. Olen vaid märganud, et kui on probleem, siis tuleb see alati minu juurde, ma oleks nagu mingi probleemide lahendaja.  .

Aga hommikumantel tuli just selline nagu endale soovisin. 

Vaarikapunane pehmus

Selle salli ajalugu ulatub paari aasta taha, kui soetasin endale sellise keskmisest roosama peenvillase lõnga, millest plaanisin kududa ühe tõelise Haapsalu salli. Kuid aja möödudes tundus see lõng minu jaoks ikka liialt peenike. Vahepeal olin nimelt armastama hakanud selliseid toekamaid salle, mida on meie kliimas hea endale ümber mähkida ja mida on ka kergem hooldada.





Asusin siis oma roosale peeenvillasele juurde otsima pehmemat ja karvasemat lõnga. Ja maandusin muidugi vana tuttava ja turvalise Rowani juures. Roosakas Kidsilk  Haze oli just ideaalne kaaslane sellele peenvillasele. Korra tekkis küll kiusatus osta samasugust, kuid hoopis roosa-lilla- sinisekirjut neolõnga, aga sinnapaika see plaan jäigi.

Vahepeal olin muidugi palju salle jõudnud kududa ja nüüd tahtsin ette võtta sellise salli, kus oleks keskmine osa ja serv erinevate mustritega. Kavandama pidin ma selle muidugi ise.
Ümberringi panin jooksma rombid ja keskele käpakirja, mida ma viimasel ajal olen hakanud eriti ohtralt kasutama. Kõik sujus kuidagi liiga lihtsalt, ju siis sobisid mustrid ideaalselt kokku.

Mõõdud tulid 150x75cm.

Mainimata ei saa muidugi jätta seda, et sallile kulunud lõngade hinnavahe oli 20 kordne! Aga koguste vahe vaevu 2 kordne. 



Vahepala

 Nüüd väike vahepala kudumisele.

Olen nimelt päris pikalt otsinud valget lõnga sellise palmikutega aran kampsiku kudumiseks mehele. Vaimusilmas olin juba mustriosa paika pannud, üle jäi veel hankida lõng. Otsustasin asjale läheneda oma vaatenurgast ja plaanisin selle kampsuni kududa hoopiski tviidlõngast. Paraku on meie lõngapoodides pakutavad heledamapoolsed tviidlõngad kõik sellise kummalise roosakas-beeži varjundiga ja see mulle ei meeldinud. Siis piilusin igasuga villa-, alpaka-, siidi- ja kašiiriseguseid lõngu. Need on aga muidugi kõik veidi karvased ja üks õige meeste kampsun ei tohiks minu arvates küll mingit karvast looma meenutada. Siis jäi üle veel lihtsalt kõige tavalisem sile lõng, muidugi naturaalne ja mitte torkiv, sest kampsun pidi tulema  kõrge kaelusega. No ja sellised "tavalised" lõngad olid enamasti kas kriitvalged või eesti lamba värvi kollakad. Jälle mulle ei sobinud. Ja nii ma siis olen rännanud juba 1,5 aastat ja vahelduva eduga lootnud midagi leida. Suvesoojuses vahete-vahel muidugi unustanud, aga eks see õige lõng oleks mulle ka ise riiulist kaela kukkunud.

Lõpuks sattusin läbisõidul Tartu Lõunakeskuse lõngapoodi Vikkel.



Minu lõng hakkaski kohe silma ja värv oli täpselt selline nagu ette kujutasin - luuvalge. Nimi Morbidone. Jämedus ja siledus tundusid sobivat. Sooritasin õnnelikuna on ostu ja uudistasin riiulite vahel edasi. Seal oli igasugu huvitavat ja eksootilist kudumismaterjali, mis kohe kutsus katsuma. Lugesin ka riiulite küljes olevaid sildikesi lõngade parameetritega ja mis ma näen. Jaki lõng. No soki lõnga ja salli lõnga olen ma küll näinud, aga jaki lõng? Olin vist pikast autosõidust veidi uimane, aga õnneks sain ikka  mõne sekundiga aru, et jaki lõng - ahaa, et selle loomaaia jaki villast tehtud lõng.

Igastahes tasub igal kudujal sealt läbi astuda.

  

Kuna oma ostu tegin aasta viimastel päevadel, siis koju jõudes pidin kiirelt kuduma hakkama, et aru saada, kas minu varutud kogusest ikka piisab. Ette ruttavalt võin öelda, et 2 tokki (2x100 gr) hankisin ikkagi juurde ja nüüd on mul lõnga 1kg, millest lihtsalt peab üks kampsun välja tulema. 

Kuduma hakates tänasin õnne, et ei olnud ostnud ühte paljukiidetud ja n.ö. isekuduvat lõnga. Hoidsin seda korra ka käes, oli väga mõnus ja pehme ning isegi õiget tooni, kuid vajas vardaid nr.9. Kui ma oleks selle kampsuni pidanud kuduma nr.9 varrastega, siis oleksin oma randmed küll haigeks kudunud ja ega see kampsun ühegi mantli alla poleks vist mahtunudki.

Asusin siis kärmelt proovilappi kuduma, sest palmikud ja muud vigurid olid mul juba kavandatud.  Alustuseks otsustasin läbi kududa ühe Saalomoni sõlme. Võtsin riiulist raamatu, lõin õige koha pealt lahti ja hakkasin peale. Pool mustrist sujus kenasti ja siis... jälle oli raamatus viga! Osa pahempidiseid taustasilmuseid kadus lihtsalt ära. Mõnikord ei saa ma mitte aru, kas ma olen ise nii loll või peabki igas asjas mingi viga olema. Igastahes ei olnud mul aega rohkem selle üle mõtiskleda, lõin raamatu kinni ja avasin mulle siiamaani veatu Drops`i, printisin mustri välja ja kudusin. Tuli välja küll.

Üks üllatus on mind selle tööga veel tabanud. Kuna minu plaanitud mustrid ei kulgenud ühesuguse rütmiga, siis olin kimpus soonikuga (kas kududa 2par/2pah või 2par/1pah või 1par/1pah või...) ja sellelt üleminekuga mustrile. Tahtsin, et kõik jookseks ikka nagu nööri mööda. Otsustasin siis jälle kasutada abi ja leidsin ühe eheda iirlaste aran kampsuni koduka. Seal oli palju kõikvõimalikke kampsuneid, ikka 100% iiri lõng ja 100% autentsust ja kaasas sertifikaat, mis seda kõike tõendab. Ja korraga avanes ühele pildile klikates kiri- made in Estonia! Ha ha haa. Varsti on autentsed austraalia bumerangid ja aafrika trummid ka made in Estonia.

Muidugi seda abi, mida ma vajasin, ma ei saanud. Panin siis oma pea tööle ja leidsin lõpuks rahuldava tulemuse. Sain sooniku ja mustri omavahel klappima.

Nüüd ma siis vaheldumisi teiste projektidega koon ka seda kampsunit. Muster hakkas jooksma ja kiiret ju pole, loodetavast on ka kevad varsti käes. Valmis kampsunit näeb siis tõenäoliselt järgmisel hooajal. 

Tikkimine

Soojaarmastajatele

Mütsivabrik ühe kudujaga on täie hooga töötamas. Kõike valminut ei olegi enam võimalik näidata, sest enamus peakatteid on leidnud endale omaniku ja suure kiirustamisega iseendast müts peas on ikka päris keeruline ilusat pilti teha. Kuigi ei saa jätta mainimata, et see ei ole päris võimatu.

Aja jooksul on minustki saanud korralik mütsikandja. Praegugi tulevad külmavärinad, meenutades neid aegu, kus müts oli ikka täiega out. Tegelikult ei ole ju eriti mõnus, kui tuul vihiseb ja juukseid sasib. Eriti siin armsal Eestimaal, kus on jätkuvalt "talv".

Need mütsid on 100% pure alpakast, mis väidetavalt olevat 4 korda soojem lambavillast. Esimesi mütse pähe proovides tekkis selline mõnus soe tunne, et materjal on ikka aus. Leidsin peale naturaalsete valgete-beežide-pruunide ka värvilisemat lõnga ja viimased mütsid ongi veidi särtsakamad.

Taaskasutus

Minu suhe taaskasutusega on päris hea. Proovin seda rakendada jõudumööda kõigis valdkondades, aga eeskätt muidugi käsitöös. Aga... ühelt poolt inimlik  ja elusõbralik tegevus võib aegamööda muutuda vastupidiseks. Nimelt siis, kui sa sellesse kogumiskirega kogutud koli alla ära tahad mattuda. Seetõttu tuleb vahete-vahel muidugi  kõvasti pidurit tõmmata ja kogu kokku krabatud kraam üle sortida.
Kahjuks taaskasutusest ma isiklikult endale enamasti riideid osta ei saa juba oma pikkuse tõttu. Eks seal ole ju enamjaolt sellised vana aja lühemate inimeste veidi kokkutõmbunud või kellelegi väikeseks jäänud asjad. Neid leidub mul endalgi. Liiga suuri riideid oskab ju nii mõnigi endale väiksemakss teha, aga juppide vahele põimimine ei tundu enam nii ahvatlev. Aga erandeid muidugi on elus ikka ette tulnud.
Nüüd pean vahele kirjutama hoopis sellise tähelepaneku, et sellel aastal poode väisates oli minu imestuseks enamus riideesemeid hoopis väga suured.

Aga kuna aeg-ajalt olen suviti tegelenud viltimisega, siis ühel hetkel jäid mu silma ärapestud villased kampsikud. Üks parem kui teine, kuid masinast vale programmiga läbi käinud ja selliseks raudrüü sarnaseks muutunud. Ime, et need üldse poes välja riputatakse, kandmiseks on nad ikka väga ebamugavad. Eks mu pea hakkas kohe tööle, materjal ju hea, ikkagi puhas vill. Lõikamisel ei narmenda jne., jne.

Selle aasta kinkideks valmisid niisiis mobiilikotid. Algselt proovisin neid suvel küll viltida ja poole peale sain nad ka valmis, aga see viimistlemine võtab teist sama palju mu elust ja ega seda aega just üleliia käes ei ole.
Kõigepealt muidugi väntasin ennem need kudumid masinas läbi. Mis varemalt veel väga vildistunud ei olnud, sai oma õige näo ja teo.

Esimese, selle musta ja rohelisetriibulise tegin siis proovitööna endale. Läks päris nobedalt ja kuna kampsik ise oli triibuline, siis mingeid kaunistusi ma juurde lisama ei hakanud.
Teised jäägid olid sellised tavalisemad ja need siis kaunistasin veidi kingisaajat silmas pidades. Üllataval kombel läks seekord ka tikkimine kähku. Ju olid siis ideed nii läbi küpsetatud, et vaja oli ainult teostust. Tõenäoliselt oli sellel päeval ka vähe segavaid faktoreid ja õhtul vuristasin kõik kotid juba kokku.
Peab veel mainima, et iga kott sai tehtud ikka vastavalt omaniku mobiili mõõtudele.