Dreamer
Unistada ju võib
teisipäev, 9. jaanuar 2024
reede, 21. aprill 2023
Räbalaprojekt
Olen juba mõnda aega tahtnud valmis kududa ühed setu sukad. Prooviks endale ja näidiseks õpilastele. Räbalaprojekti raames võtsingi siis ennast kokku, aga kui enamus valisid kudumiseks kindad, siis mina otsustasin hoopiski jalavarjude kasuks.
Esimeseks väljavalitud räbalaks ei osutunud üldsegi mitte see setu sukaräbal, vaid hoopistükkis üks teine. Kuid olemasolevaid lõngavarusid kriitiliselt üe vaadates ja olukorda hinnates, otsustasin kuduma hakata ikkagi just nimelt seda sukakatket.
ERM 6468 |
Setu sukakatke ERM 6468 andmed MUIS-is: päritolu Eesti, vald Pankovitsa, küla Radaja, kogutud 1912.a.
Esiteks tuli muidugi maha joonistada muster. Õnneks oli sellel katkel omaloomingut võimalik vältida, sest kõik mustriosad ja kordused sai ilusti välja lugeda.
Kuid kui sukaraamat soovitab setu sukkadele lõnga 8/3, siis tundus, et selliseid laiu säärevarje, kuhu ka püksisäär sisse mahub, ma vist siiski kududa ei taha. Iseenesest oleks muidugi tore, kui meeshinged vahetevahel kileviineri asemel ka veidi soliidsema outfitiga metsas suuskadel liuelda sooviksid. Aga see on muidugi minu nägemus asjast.
Minu sukkadele mahtus täpselt sama arv silmuseid kui originaalil, kuid tänu peenemale lõngale tulid nad veidi kaasaegsemad.
Vanadel setu sukkadel ei olnud sisse kootud kandasid. Pidavat olema tolle aegne kasutusmugavus st. et sukk kanna pealt liiga läbi ei kuluks, siis saad teda vahete-vahel jalas ringi pöörata. Sellised sukad näevad välja nagu 80-ndate froteesokid, lihtsalt sellised kitsekeeled. Parema istuvuse huvides kudusin mina siiski ka kannad.
Soki ots kolmnurkne, kahetahiline.
Mina kudusin siis lõngast 8/2 ja vardad olid 1,75mm.
esmaspäev, 21. veebruar 2022
Kaua tehtud kaunikene. Kindad.
Need kindad on kootud Paistu kirikinnaste ERM A 509:2859 järgi Anu Raua keskuse toetuseks.
No oli ikka pusimist ka. Kuna mul ERM-i originaalkindaid aega uurima minna ei olnud, siis siiani on mõistatuseks, kuidas vanasti pikki lõngajookse seoti, et neid pealtpoolt üldse aimatagi ei ole. Minul see 100% ikkagi ei õnnestunud. Alguses lootsin kogu aeg muudkui paremat tulemust saada ja seetõttu kudusin esimest kinnast kuni pöidlani oma kolm korda. Siis veendusin, et minul antud hetkel tehniliselt paremaks minna enam võimalik pole ja kudusin kindad külma kõhuga lõpuni.
Lõng 12/2 ja vardad 1,25mm.
kolmapäev, 9. veebruar 2022
Kaua tehtud kaunikene. Sokid ja sukad.
Sellel talvel olen püüdnud süüvida vöökirja ainetel kootud sokkide kavandamisse ja kudumisse. Nimelt on seda teadmist vaja ka õpilastele jagada ja selleks pead kõik ilu ja valu omal nahal läbi kogema.
Kolmas sokipaar. Kootud Karula vöökirja (ERM 1184:2) ainetel. Kuna mul leidus suurem kogus sobivat endisaegset Jõgeva beežikas-hallikat lõnga, siis seekord valisin valge asemel põhitooniks just selle. Veidi hirmutas ka see karjuv roheline, aga kokkuvõtteks jäin rahule.
Lõng 8/2, vardad 1,75mm.
esmaspäev, 27. detsember 2021
Lõngajäägid ehk miks ma oma vigadest ei õpi
Lõngajäägid - käsitöölise peavalu. Kui need kusagilt välja vupsavad, siis iga kord mõtled, et mi-da-gi-gi peaks neist tegema, muidu kasvavad hunnikud üle pea. Aga enamasti pakid nad uuesti kokku ja topid jälle silma alt ära.
Seekord otsustasin oma Malabrigo lõngast sallikudumise jäägid ühe korraga hävitada ja kududa neist üks varrukateta top. Algselt oli otse loomulikult suurejooneline plaan hakkama saada olemasolevate jääkidega.
Midagi ma juurde osta otse loomulikult ei plaaninud ja et elu huvitavamaks teha, hakkasin hoopis nurgast kuduma. Mul oli erinevat värvi jääke ja nii tundus asi ikka hulga põnevam.
Muidugi ma eksisin, nii lihtsalt ikka ei läinud.
Siis vaatasin, et kui kõik jäägid ära kasutada, läheb ikka liiga kirjuks. Ja et kui kõiki eri värve jääke kasutada ei taha, siis 100 gr juurde ostmisest peaks piisama. Jälle eksisin.
Esimese lisa 100 grammi sain kohalikust, Tallinna poest. Teise 100 grammi pidin juba väljamaalt tellima ja veel ootama, aga selle aja peale rahunesin õnneks ka maha. Tegelikult mul veel vedas, et sama värvi lõnga üldse oli, sest Malabrigo lõngad on käsitsi värvitud ning värvid vahetatakse aeg-ajalt välja. Kõik see plaan ei oleks pruukinud üldse õnnestudagi.
Selline jääkidest kudumine võtab aeg ajalt selja märjaks, et kas ikka jätkub või peab juba selle pärast harutama, kui mingi värv lõplikult otsa saab. Eks ma siis kudusin, kaalusin ja arvutasin. Seekord oli harutamist ikka väga minimaalselt, vaatamata sellele, et ei ole juba ammu midagi nö diagonaalis kudunud. Kudusin 2,5mm varrastega ja peab mainima, et mida peenemad vardad, seda kergem on tegelikult mõõta ja planeerida.
Kudusin esialgu kaks nurgast alustatud osa, siis ühendasin need ja edasi kudusin juba ühe tükina. Pärast mõtlesin, et võib-olla oleksin ka seda toppi saanud kududa ringselt, terve kehaosa korraga, aga see oleks eeldanud siis ikka korralikku lõngavaru, aga mina pidin veel arvestama sellega, et kas õiget värvi materjali ikka jätkub iga triibu vajalikuks pikkuseks.
Küljed seekord siis õmblesin.
See väga ilusate värvidega top jäi pildi peal suhteliselt lahja ja mitte midagi ütlev. Proovisin igasugu tehnikat ja objektiive, tulemus oli suht sama.
neljapäev, 18. märts 2021
Lõpuks ometi - ühe korraliku talve kampsun
neljapäev, 21. jaanuar 2021
Kuidas ma endale Muhu sukad sain
Kui eelmisel aastal kuulsin, et Kudujate koopiaklubil avanes imeline võimalus teha ERM-is näitus Muhu sukkadest, hakkas ikka veidi kade tunne. Aga kuna minu plaanipäratu eluga ei saa eriti kollektiivseid tegevusi harrastada, siis minu sukad valmisid alles novembris 2020.
Peale selle olen inimene, kes peab oma tegemistesse süvenema pikalt ja põhjalikult. Võib-olla tingib seda vajadus hiljem oma teadmisi jagada ja poolikuid teadmisi on päris keeruline jagada. Mõnikord on see isegi siis keeruline, kui enda arvates midagi oskad.
Kui ma kogu sääre ulatuses pidin harutama vaid ühe korra, sest muster ei sobinud eelnevalt kootuga üldse kokku, siis üllatus-üllatus, suurem harutamine oli hoopis valge pöiaosa kudumisel.
Jõudnud oma kudumisega peaaegu otsa kahanduseni, mõistsin, et nii laiade sukkadega ma käia ei saa, need ei mahu saapa sisse. Tegin siis suurema harutamise ja kudusin pöiaosad uuesti koos kannakiiludega. Tundub uskumatu, et pidin harutama tavalist, valget kudet.
Kokkuvõtteks võib öelda, et see pöiaosa oligi kõige visamalt edenev. Võib-olla sellepärast, et ei saanud rõõmustada kui oli valminud järjekordne mustrikord, vaid muudkui kudusid ja kudusid tundega, et see pole see pole see.
Silmamised tegin ma alles siis, kui sukad valmis. Ehk oleks olnud lihtsam neid teha, kui sukk veel mõlemast otsast lahti oli, kuid minu arvates oleks siis seganud veel kudumi sees olevad vardad ja tundub, et neid ma poleks välja viitsinud sikutada ja mingi lõngaga selleks ajaks asendada.
Minu sukad tulid täpselt parajad, ehk oli abiks ka see, et olin juba mitu paari põlvikuid eelnevalt kudunud ja taipasin kogetu põhjal, et abivahendina saab kasutada ka isiklikku jalga.
Oranž, roosa ja roheline lõng ise värvitud 12/2 tallevill, ülejäänud läti 8/2.
Uue aasta alguses jõudsin lõpuks ka ERM-i vägevale sukanäitusele. Eriti hea meel oli näha muuseumivarudest eksponeeritud sukki, sest kes siit mandrilt ikka nii kergesti Muhusse või Saaremaale muuseumisse pääseb, et korraga nii palju ilu saaks kaeda.
Pildistada aitas Norman Karits